Olgem ausad, see oli nii mage. See oli nii kuradi mage. Algus oli aga palju lubav, - nostalgiline must-valge pilt ja Malmsteni tõsine mulje, - mis tõsiselt meeldis, kuid niipea kui värvid sisselülitati, muutus saade katastoorfiks. Ma pole nii halba auhinna gaalat ammu näinud ja veel muusika auhindade gaalat, mis sisaldab endas meeletult palju erinevaid inimesi, mis tõttu juba ei saa selline gaala olla mage, aga vot R2 AH2010 tõestas vastupidist.
Lava ei suudetud kohe üldse mitte ära täita, väga tühi mulje. Kogu valgusshow ja kujundus oli ühe värviline - kas see peaks rokkima? Järgmisena tuleb bänd lavale ja teeb oma 'live' esitluse, mille heli tuleb kuskilt lava tagant maki pealt. Mul on ka publikust kahju, kuna neile oli lauale pandud vaid mõni üksik vee pudel ning lisaks sellele pead sa lihtsalt vaatama 'muusiklist teatrit' mida iseloomustab Tujurikkuja kuldsed sõnad:,,See kaader siin januneb koreograafi järele.'' Kõige tõesem auhindamine ja esinemine oli Koit Toomel, kes võitis 'Mälestused' looga AH 2010. Ta oli ainuke tänukõnega artist, kes julges rääkida ning tema esinemises oli lisaks maki soundile ja live soundi väheke. Asi seegi!
Tegemist oli tegelikult eelkõige siiski raadio auhinndadega ning kogu see ''suurejooneline'' gaala ei olnudki ilmselt mõeldud TV vahendusel olema nii realne kui raadio kuulajale. Televisiooni vaatajatele oli suunatud vaid meenutused Eesti muusikast, mis oli väga meeldiv. Kuid high 5, tulbi töö, et üks raadio jaam Eestis annab võimaluse ka meie oma alternatiiv ja underground muusikale.
